Tallinn Nõmme planeerijana

Uue suutäiega ei osatud esialgu midagi peale hakata. Tallinna linnaisad kaalusid asja mõni päev ja 2. augustil nägi ilmavalgust linnavalitsuse määrus, mis oli tehtud linnavolikogu ülesannetes ning mille kinnitas mõni päev hiljem siseminister. Selle järgi jäeti kehtima kõik Nõmme linna senised sundmäärused ja maksunormid, piirkond sai nimeks Tallinna linna Nõmme osa. Linnavalitsus likvideeriti 16. augustiks 1940 ning linnaarhiiv viidi Tallinna. Kohapeal jätkasid tööd üksnes linna asutused – ambulatoorium, elektrivõrk, linnaapteek.

1941. a. 28. augustil vallutasid Nõmme saksa väed ning algas omavalitsuse taastamine. Linnapeana asus ametisse Nõmme endine notar Rudolf Tikman, septembris-oktoobris võeti tööle põhiliselt endised linnaametnikud, sh juba mainitud linnaarst, endine linnaarhitekt Albert Kukkur jt³⁹. Tallinnast toodi tagasi linna arhiiv, Nõmme tänavad said endised nimed. Kõik see toimus mitteametlikult, okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul. Ilmselt mängis oma osa ka asjaolu, et omavalitsuse juht Hjalmar Mäe oli nõmmelane.

1941. aasta lõpus otsustati Nõmme omavalitsuse taastamisele anda ametlik käik. Arvatavasti kardeti, et muidu libiseb olukord käest ja äkki Nõmme saabki päris iseseisvaks. Seda (sic! nagu Eestigi iseseisvumist) aga ei tahetud kõrgemalt poolt. 22. detsembril ilmus kindralkomissari korraldus, mille oli allkirjastanud omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus. Selle kohaselt kutsuti 1. jaanuarist 1942 Nõmme linna endistes piirides ellu Nõmme linnaosa omavalitsus.

Linna asemel saadi pooliseisev linnaosa. Ühelt poolt anti uuele moodustisele küllalt suured volitused: taaskehtestati (sic! nagu Nõukogude okupatsiooni ajal) kõik enne 21. juunit 1940 kehtinud linna sundmäärused. Samas pidid kõik Tallinna pärast 2. jaanuari 1941 antud määrused laienema ka siia⁴⁰. Sealjuures võis pealinn neid kehtestada ka Nõmmele eraldi. Seda võimalust peaaegu ei kasutatud, on ainult üks tähtsusetu pretsedent: Tallinna korstnapühkimise sundmäärus laiendati Nõmmele.

Olulisem piirang aga seisnes muus: uue korraldusega loeti kõik Nõmme linnaosavalitsuse varad Tallinna linnaomavalitsuse omandiks. Nii võeti värskelt linnaosalt praktiliselt võimalus oma elu tagajärjekalt korraldada. Ajakirjanduses aga öeldi kogu tõde keerutamata välja: kindralkomissari korraldusega on Nõmme nüüd lõplikult liidetud Tallinna linnaga⁴¹.

Uue moodustise ametlikuks nimeks pandi määrusega Tallinna linna Nõmme linnaosa, mis peagi (veebruaris 1942) asendati lühema ja suupärasema Tallinn-Nõmme linnaosaga⁴². Uut moodustist juhtis linnaosa linnapea, kes allus Tallinna ülemlinnapeale. Tööle asusid kaubandus- ja tööstus-, varustus-, majandus-, ehitus- ja sotsiaalosakond. Eraldi asutustena olid vaestelastekohus ning elektrivõrk ja vesivarustus⁴³.

1. septembril 1943 likvideeriti Nõmme omavalitsus taas, arhiiv viidi Tallinna, osakondade kohustused võtsid üle pealinna vastavad osakonnad. Mõnel neist (varustus, kaubandustööstus) jäi kohapeale jaoskond või esindus. Endiselt jäi tööle korteriameti osakond Nõmmel. Juba mõni aeg varem oli sõna „linnapea” kohaliku omavalitsuse juhi tiitlis asendunud tagasihoidlikuma ametiastmega „linnanõunik”. Kõike seda tehti, et „ühtlustada ja tsentraliseerida ametiasutuste asjaajamist”. Nii kõlas ametlik versioon, mitteametlik põhjus võis olla Nõmme isepäisus, mis on talle korduvalt saatuslikuks saanud. Nii kaugenes võim taas rahvast ja raskenes kohapealsete küsimuste lahendamine⁴⁴.

22. septembril 1944 vallutas punaarmee taas Nõmme kuid esimesed kaheksa kuud uut võimu ei muutnud siinses staatuses midagi. Nime poolest küll linnaosas ei olnud kohapeal mingisugust seadusandvat ja täitevvõimu teostavat organit. Käis sõda ja kohapealsete suhete korrastamiseks polnud lihtsalt aega.

Vahetult pärast sõja lõppu, 18. mail 1945 ilmus ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Tallinna linna rajoneerimise kohta. Selle järgi jaotati pealinn neljaks osaks: Kopli, Kesklinn, Nõmme ja Mererajoon. Vastavalt tolleaegsetele seadustele pidi igaühes neist moodustatama täitevkomiteed (TK) ning valitama töörahva saadikute nõukogud (TSN). Koos kunagise Nõmme linna maa-alaga kuulus uude moodustisse – Nõmme rajooni – Risti-Liiva asula ja osa Kurna metsa koos Liiva kalmistuga⁴⁵. 11. juunil 1948 rajoneeriti Tallinn ümber ning Nõmmet laiendati veelgi. Meie kodulinna koosseisu kuulus nüüd ka Järve ning osa Tondit – piir Kesklinna rajooniga kulges mööda Linnu teed ning Tondi tänavat⁴⁶.

16. juunil 1956 ilmus ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, millega Nõmme rajoon likvideeriti ja tema territoorium liideti Tallinna Kesklinna rajooniga⁴⁷. Liitumise tehnilised üksikasjad reguleeris 22. juunil välja antud Tallinna linna TSN Täitevkomitee otsus. See kõik tuli nagu välk selgest taevast: veel kaks päeva varem oli toimunud Nõmme täitevkomitee viimane istung, kus arutati öiseid küsimusi ja järgmise, 1957. aasta tööplaane⁴⁸. Viimasel kohaliku nõukogu istungil 31. mail 1956 oli samuti arutusel tulevane eelarve. Ei mingeid laialimineku plaane ega otsuseid. Siiski, mõningaid märke oli juba varem: 1955. aastal likvideeriti rajooni tervishoiuosakond ja see valdkond anti otse linna haldusse.

Kõik märgid aga viitavad sellele, et taas (nagu 1940. aastal) sai Nõmmele saatuslikuks tema elanikkonna sotsiaalne koosseis ja poliitiline meelsus. Nõmmel polnud suurtööstust, seda ei tekkinud oluliselt ka sõjajärgses industrialiseerimisbuumis. Nõmme jäi tegelikult selleks, mis ta oli olnud – inimsõbraliku keskkonnaga metsalinnaks. Uue võimu kõigi ponnistuste kiuste. Väidaksin isegi enamat: Nõmme keskkond mõjutas ka siinset võimu loodus- ja inimsõbralikuma arengu suunas.

Paljutähenduslik oli ka tolleaegne Töörahva Saadikute Nõukogu koosseis. Nii oli näiteks 1948. aastal 59 saadikust ainult 13 töölised, 1953. aastal olid vastavad arvud 88 ja 23. Ülejäänud rahvaesindajad olid teenistujad, sekka paar talupoega. Isegi tolleaegne valimissüsteem (loe: valimisfarss) ei suutnud tagada Nõmmel suuremat tööliste protsenti, neid lihtsalt polnud kuskilt võtta. Niisugusel omavalitsusüksusel ei olnud sotsialistlikus riigis kohta.

3. jaanuaril 1974 jagati Tallinn jälle neljaks osaks. Uue moodustise Oktoobri rajooni koosseisu liideti ka osa Nõmmest – Vana-Mustamäe. Sama otsusega nimetati Keskrajoon Lenini rajooniks⁴⁹. 1977. aasta oktoobris nimetati Lenini Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu (TSN) ümber Rahvasaadikute Nõukoguks (RSN).

1985. aastal tõstatas meie kodulinna probleemid kirjanik Vladimir Beekman. Ta nentis, et üks arenguperiood Nõmme ajaloos on ammendunud. Jõutud on arusaamisele, et buldooseriravi aeg on möödas, samas tähendaks mittemidagitegemine samuti siinse omapära hävimist. Hädavajalik on kompleksne lähenemine nii elamuehitusele, liiklusskeemile kui ka kõigele muule⁵⁰. Samal aastal valmis arhitekt Irina Raual Nõmme keskosa detailplaneerimise projekt. Arutelud selle kavandi ümber tõstsid metsalinna omapära ja säilitamise vajadused taas nii ajakirjanduses kui ka spetsialistide keskel esiplaanile⁵¹.

³⁹ A. Kukkuri suulised mälestused autorile.

⁴⁰ Ametlik Teataja nr 16, 30.12.1941, lk 167, 168.

⁴¹ Eesti Sõna 10.01.1942.

⁴² Teataja 10.02.1942.

⁴³ Eesti Sõna 04.02; 24.12.1942.

⁴⁴ Seda akti väljaandes Ametlik Teataja avaldatud pole, mõningase pildi annab Eesti Sõna 25.05 ja 23.09.1943.

⁴⁵ ENSV Teataja nr 22, 30.06.1945, lk 334.

⁴⁶ ENSV Teataja nr 19. 1948, lk 455–456. Sama aktiga kadus Kopli ning tekkis Kalinini rajoon.

⁴⁷ ENSV Teataja nr. 9, 1956, lk. 205.

⁴⁸ TLA f. R5, n. 1, s. 222. Viimase küsimusena arutati 14.06.1956 Muru 14 hoone lammutamist.

⁴⁹ ENSV ÜN ja Valitsuse Teataja nr 3, 18.01.1974, lk 191–192.

⁵⁰ Vladimir Beekman. Nõmme. Probleeme, mõtteid, sissevaateid. – Sirp ja Vasar 04.04.1986.

⁵¹ Silvi Lindmaa. Nõmme. Arhitektuurilisi seisukohti. – Sirp ja Vasar 04.04.1986.