Seltsid Nõmme planeerijana (1908-1917)
1908. aastal sai teoks Nõmme Heakorra Selts (Wohlfahrtsverein, Общество Улучения Быта Дачной Местности Немме), omamoodi parlament, mis koondas kohalikud mõjukamad, põhiliselt saksa rahvusest inimesed. Selts põhikiri registreeriti sama aasta 9. veebruaril Eestimaa kuberneri polkovnik Izmail Korostovetsi poolt7.
Esimeseks suuremaks seltsi ülesandeks oli Nõmme planeerimine, tänavavõrgu rajamine ning majade nummerdamine tänavate järgi. Seni oli krunte välja antud plaanipäratult ja majad paiknesid metsa all suhteliselt kaootiliselt. Tänavate aset täitsid tihti vaid metsateed. Nii on 1899. aastal välja antud Vene sõjaväekaardil selgelt eristatavad vaid praegused Valdeku, Õie, Kiige, Liiva ja Idakaare tänav ja Pärnu maantee(d). Majade nummerdamiseks kasutati ühist numeratsiooni terve Nõmme jaoks, mis anti tavaliselt valmimise järjekorras. Maju eristati ka omaniku nime või mõne luulelise erinime järgi: “Villa Baby”, “Villa Aspero”, “Onu Tomi onnike” jne.
Planeerimistööd usaldati maamõõtja F. Falkenbergile, kes sai tasuks tänavate alla minevalt maa-alalt mahavõetud puud. Küllap see tingimus mõjutas ka tänavavõrgu kujunemist. Esines nimelt kaebusi, et neid üritati rajada just läbi kõige ilusamate metsasalude. Tänavad said nime enamasti kas mõne tuntud majaomaniku (Andrejevi, Kullapi), tsaariperekonna liikme (Aleksandrovskaja, Nikolajevskaja) või mõne loodusliku tunnuse (Valdeku, Põllu, Metsa) järgi8.
Aastatel 1913–1917 kasvas Nõmme elanikkond 1,5 korda, elamuid ehitati rasketel sõja-aastatel juurde aga vaevalt 8%. Korteripuuduse leevendamiseks soojustati suvilaid, muudeti need aastaringseks elamiseks sobivaks. See oli üks kindlamaid eeldusi iseseisvaks administratiivüksuseks saamisel, mida taotles üha energilisemalt ka Nõmme Heakorra Selts. Seda esialgu aga ei saadud. Üheks põhjuseks võis olla alanud sõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus. Selts teadagi koosnes aga põhiliselt sakslastest ja “kadakatest”. Enne kõigi nende suurte segaduste algust suudeti siiski kätte võidelda suvituskoha õigused. Need anti Nõmmele väga kõrgel tasemel, 14. (uue kalendri järgi 27.) märtsil 1914 Riiginõukogus vastuvõetud seadusega9. Tolleaegsete tavade järgi kinnitas niisugused aktid aga tsaar Nikolai II isiklikult.
Kuigi Nõmmest oli aastatega kujunenud iseseisev üksus, allus ta administratiivselt ikka Saue vallale, iga pisima küsimusega tuli pöörduda sealsesse vallamajja. Tolleaegseid transpordiolusid arvestades raiskas teekond Sauele terve päeva. Esimese maailmasõja segastel aegadel aga unustati Nõmme üldse, liiga palju probleeme oli eneselgi. Nõmme elanikud olid jäetud täielikult saatuse hoolde. Lisaks oli siia saabunud mitu tuhat lätlast-sõjapõgenikku, mis omakorda põhjustas toiduainete kallinemist ja nende kadumise turult üldse. Kohalikus elus hakkas nüüd üha suuremat rolli mängima tuletõrjeselts kui kõige organiseeritum jõud. Ühes sellega taandus Heakorra Seltsi tähtsus Nõmme elu juhtimisel ja planeerimisel. Tuletõrje võttis enesele kaks tähtsat omavalitsuslikku ülesannet – elanike varustamise esmatähtsate kaardikaupadega (jahu, suhkur, petrooleum) ning turvalisuse tagamise. Nimelt moodustati 9. oktoobril 1916 toitluskomitee, kes taotles kubernerilt loa vastavate kaupade eraldamiseks ja jagamiseks Nõmme elanikele. 5. märtsil 1917 lisandus miilitsakomitee, kelle ülesandeks sai korra tagamine Nõmmel, sõidulubade ja isikutunnistuste väljaandmine.
7 Ajalooarhiivis säilitatavas Eestimaa kubermangu seltsiasjade nõukogu fondis (EAA f. 44) puuduvad Nõmme Heakorra Seltsi registreerimise dokumendid. Küll on aga seltsi esimene venekeelne põhikiri ja selle eestikeelne tõlge seltsi ümberregistreerimise toimikus 1919. aastast (ERA f. 14., n. 9,s. 1488).
8 Aleksander Kivi. Tallinna tänavad. Tln. 1972. lk.167-175.
9 Эстлянские Губернские Ведомости nr. 17, 24.04.1914. Juba varem, 18/31 märtsil, avaldati teade ajalehtedes Päevaleht ja Tallinna Teataja.