Ajalugu

Möödunud sajandi algul tekkis seisak Nõmme arengus. Nikolai von Glehni ainuisikuline kohaliku elu korraldamine oli end ammendanud, Nõmme elu turgutada pidi toimuma kvalitatiivne hüpe siinses juhtimises. Selleks otsustas Glehn asutada Nõmme Heakorra Seltsi (Wohlfahrtsverein), midagi nõuandva parlamendi taolist. Vastse ühenduse esimeheks sai kohalik ärimees ja sanatooriumi omanik Wilhelm Wolkmann, liikmeteks olid põhiliselt Nõmme sakslased. Seltsi põhikirja kinnitas Eestimaa kuberner Izmail Korostovets 8. veebruaril 1908. aastal ning selle suundumused annab kõige paremini edasi vast tema venekeelne nimetus, mis on kantud ka kubermangu seltsiasjade valitsuse registrisse – Общество улучение быта Дачной Местности Немме , so. Nõmme suvituskoha olustiku (elukorralduse) parandamise selts.

Selts hakkas kohe aktiivselt tegutsema ja tegi tõepoolest ka palju ära. Algas tänavate korrapärane planeerimine ja nendele nimede andmine. 1908. aastal hangiti turupidamise luba, 1911 Nõmme jaamale pagažiteenistus, 1912 avas uksed postkontor ning samal aastal ka politseijaoskond rajooniülemaga. Kordnik (urjädnik) oli korra järele valvama palgatud juba varem. Oma ideede propageerimiseks asutati 1910 isegi ajaleht „Nömmeshes Wochenblatt”, mis küll peale 21 numbri ilmumist majanduslikel põhjustel hingusele läks. Suureks probleemiks oli Nõmmel ka oma tuletõrje ühingu puudumine – puust suvilad ja ümberringi kuiv männimets, lähimad Tallinna pritsimehed 7 versta kaugusel. Selle tõttu keeldusid kindlustusseltsid isegi kohalikke maju kindlustamast. Viga parandati 1910. aastal kui asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts.

Suurte ettevõtmiste vahel valmis 1909 aastal Rohelise ja Valdeku tänava nurgal oma seltsimaja, kus oli puhvet ning aias kõlakoda teatrietenduste-pidude korraldamiseks. Maja saali kasutati ka kinona. See hoone iga polnud paraku pikk, ta hävis tulekahjus 1928. aastal.

Heakorra seltsi töö suurimaks tulemiks jäi Nõmmele ametliku suvituskoha õiguste saamine 18. märtsil 1914. aastal. Taotleti ka omaette valla staatust kuid alanud maailmasõda tõmbas sellele esialgu joone peale.

1920. aastatel Nõmme Heakorra Seltsi tegevus soikus – ta muutus rohkem seltskondlikuks klubiks. Kuid ka neil aegadel jäi kaks tema põhilist tegevusvaldkonda – heakord ja perspektiivne planeerimine – aktuaalseks. Kuigi kohalik omavalitsus oli need funktsioonid üle võtnud, jäi siiski vajaka rahva omaalgatusest, altpoolt tulevast survest. 1931. aastal loodi tolleaegse aselinnapea Ludvig Ojaveski ettepanekul Nõmme Heakorra Ühing, eesmärgiga kaasata Nõmme laiem üldsus kodulinna heakorra ja väljanägemise parandamisele. See “ülaltpoolt” tulnud katse ei leidnud siiski laialdast poolehoidu, ühingu tegevus jäi peatselt soiku ja lõpetati ametlikult 1939. aastal.

Uus tõeline initsiatiiv tuli aga hoopis “ääremaalt”, Kivimäelt. 28. märtsil 1936 registreeriti pika nimega organisatsioon: Nõmme-Kivimäe Kaunistamise ja Heakorra selts “Mändla”. Initsiaatoriteks ja seltsi juhtideks olid Johannes Vihmar ja Nõmme Gümnaasiumi direktor Alfred Teaste. Tegevus mida arendati oli aktiivne ja mitmepalgeline. Alustati väikselt aga löövalt – Vabaduse puiesteele püstitati selle avamise puhul auvärav. Jätkati juba suuremate ettevõtmistega: Kandle tänava lõppu, raba äärde rajati rahvapark atraktsioonide ja näitelavaga. Selleks võeti lisa ka rabalt, kaevati kuivenduskraave. Paigast kujunes ruttu kohaliku rahva puhkekoht, kus veedeti aega, tehti näitemängu ning korraldati loteriisid.

Teiseks suuremaks ürituseks, mis kahjuks paljuski kavatsuseks jäi oli supelasutuse rajamine Pääsküla jõe kääru. Jõuti ette valmistada väike plaaž koos riietuskabiinidega, tegemata jäi bassein (planeeritud 16×50 m) ja rannahoone. Valmis sai vaid arhitekt V. Edel’i sellekohane projekt. Basseini veevarustus oli ette nähtud mitte jõest vaid rabaallikatest. Snitti võeti ilmselt Mustamäe supelasutuse rajajalt Johan Mustalt, sest olid planeeritud nii madal eelsoojenduse bassein kui ka kunstlikud kosed. Saabunud keerukad ajad lõpetasid selle projekti nii nagu kunagi olid kriipsu peale tõmmanud Gehni analoogilisele plaanile umbes samas paigas.

1936. loodi Nõmme Kodukaunistamise Komitee. Sinna kuulusid esindajad linnavalitsusest ja -volikogust, ainsana seltsidest ka “Mändla” esindaja. Organisatsiooni ülesandeks oli kaasa aidata Nõmme heakorra säilimisele, aktiviseerida elanikkonda koduümbruse eest hoolitsema. Selleks korraldati muuhulgas ka iga-aastane võistlus kauneima koduaia väljaselgitamiseks, korraldati kampaania “Igale majale Eesti lipp”.

Nõmme perspektiivse planeerimisega tegeles selts “Nõmme Areng”, mille põhikiri registreeriti 28. augustil 1933. Anti välja oma ajakirja “Nõmme Revüü” (1933/34) ning ajalehte “Nõmme Leht” (1938-1940). “Nõmme Areng” koondas kohalikke juhtivaid tegelasi (linnapea, pangadirektor, politseikomissar jt.) ega kujunenud massiorganisatsiooniks.

1940. aastal peatati aastakümneteks kõigi nende organisatsioonide tegevus. Alles tärkav laulev revolutsioon ja kogu Eestit haaranud muinsuskaitseklubide liikumine andsid uued võimalused ka Nõmmele. 28. juulil 1987 viseerisid kolm meest – Koit Väinsalu, Hannes Walter ja Leho Lõhmus järgmise dokumendi:

„Meie kokku tulnud otsustasime luua Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu Nõmme Abikomitee. Selle eesmärgiks on taasasutada Nõmme Heakorra Selts , et kaasa aidata Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu tegevuskava elluviimisele Nõmmel.”

Mitteametlikult loodeti kaasa aidata Nõmme linna ja Eesti Vabariigi taastamisele. Tolleaegset poliitilist olukorda arvestades ei saanud neid sihte aga veel avalikult kuulutada.

Miks just otsustati välja tulla sellise nime all? Esiteks muidugi sellepärast, et Nõmme Heakorra Selts oli vanim kohalik ühendus ning tema tegevusvaldkond oli lähedane meie tulevaste ülesannetega. Teiseks peab arvestama tolleaegset olukorda. See selts oli tsaariaegne (loe: hea) ja seega aktsepteeritav võimuorganite pool erinevalt eestiaegsetest (loe: halbadest) ühendustest.

Abikomitee koondas Nõmme omapära kaitset oma südameasjaks pidavaid inimesi. Ettevalmistustöö päädis Nõmme Heakorra Seltsi taastamiskoosolekuga Fr. Tuglase majamuuseumis 7. jaanuaril 1988. Liikmeks registreeris end 47 inimest, hiljem ühines seltsiga veel sadakond huvilist. Seltsi volikogus oli esindatud kõik Nõmme tolleaegsed kultuuriasutused – Kr. Raua ja Fr. Tuglase majamuuseum, kultuurimaja, raamatukogu, kino „Võit” ja Rahukogudus aga samuti Nõmme EEV.

Seltsi esimeseks aktsiooniks oli võitlus Valdeku tänavale planeeritava protozooloogia labori vastu. Ajad olid muutunud ja seekord ei õnnestunud võimudel kahjulikku projekti läbi suruda. 1988 aasta sügisel legaliseeriti seltsi initsiatiivil ning võeti kasutusele Nõmme linna ajalooline lipp ja vapp. Asuti taastama ja väärtustama Nikolai von Glehni pärandit. 1989. korrastati Glehni perekonna matuseplats. 1990. aasta 4. novembril avati 5000 inimese osavõtul taastatud Glehni Kalevipoja kuju. Projekti vedas seltsi liige Reet Niido, skulptoriks oli Mati Karmin. Järgmise suure aktsioonina valmis Pääsküla jaama juures küüditatute mälestusmärk, mille pidulik avamine toimus 14. juunil 1991, kurva sündmuse 50. aastapäeval. Selle ürituse eesotsas oli Elvi Pirk, kes oli Nõmme seltsiliikumisega seotud juba 1930. aastatel. Skulptoriks oli Tõnu Maarand.

Peagi tekkisid esimesed välispartnerid –Espoo linn ning Lauttasaari Kotiseutuseura Soomes. 1990. aastal jõuti koos teiste kohalike seltsidega tõdemusele, et Nõmme arengut tuleb ajada üheskoos. Sama aasta 25. aprillil asutatigi Nõmme Linna Taastav kogu, kus esindajad kõigist Nõmme seltsidest ja organisatsioonidest. Koostöös võideldi välja Nõmme nõuniku ametikoht, 1992 loodi Nõmme linnosa, vana rajoonide aeg oli läbi. Peatselt alustas tööd Nõmme oma valitud halduskogu. Seltside periood meie ajaloos sai taas ümber. Vabatahtlikud ühendused taandusid seltskondlikule tegevusele ning olid ja on survegruppideks igasuguse rumaluse ja Nõmme omapära kahjustamise vastu.

Eesti iseseisvumise alguse seltsielu buum vaibus, paljud tol ajal asutatud organisatsioonid on kadunud. Nõmme seltsielu esimene pääsuke, Heakorra Selts, on jäänud. Tegutsetakse sellisena nagu ta ka taastati – Eesti Muinsuskaitse Seltsi kohaliku organisatsioonina. Igal kevadel korrastame Vabadussõjas langenute hauad Rahumäe kalmistul, nõustame Nõmme linnaosa ja muuseumi ajaloolistes ja muinsuskaitse küsimustes. Iga-aastaseks traditsiooniks on saanud Tartu rahu aastapäeva tähistamine Nõmme Rahukirikus ja küüditamise aastapäeva leinaüritus Pääsküla jaama juures. Lisandub loodushoid ja heakord ning… peame meeles, et meie põhiline eesmärk, Nõmme linn, on veel taastamata!

2008. aastal möödub 100 aastat seltsi asutamisest ja terve inimpõlv, 20 aastat, tema taastamisest. Seltsi esimeesteks on nende aastate jooksul olnud Koit Väinsalu, Hannes Walter, Leho Lõhmus, Arno Moring, Piret Loide, Urmas Arike ja Mikk Lõhmus. Kaks inimest, Nikolai von Glehni poja Manfredi tütar Luitgard Eberhard ning Nõmme viimase linnapea Ludvig Ojaveski poeg Kalju, on valitud seltsi auliikmeteks.

Neil aastail on meile peavarju pakkunud Kr. Raua Majamuuseum, Nõmme Raamatukogu, Nõmme Muuseum ja Nõmme Kultuurikeskus. Kaks viimast on kokkusaamise kohtadeks ka praegu. Kunagise seltsimaja varemetele ehitatud Lunastaja kirik on renoveeritud ja taastamas oma tegevust. Eks ole seegi mälestusmärgiks kunagi Glehni poolt algatatud ideele.

Leho Lõhmus, Seltsi taastajaliige