Alevi periood (1917-1926)

Nii oli Nõmme de facto Saue vallast juba eraldunud, jäi vaid see akt vormistada de jure. Staatuse muutmiseks pöörduti Harju maakonna miilitsaülema ja komissari poole. Viimased nõudsid Nõmme Elanike Komitee loomist, kes registreeriks elanikud, määraks kindlaks asula piirid ja asuks taotlema omavalitsuse õigusi. 20-liikmelise komitee valimised toimusid 9. juulil 1917, kandidaadid esinesid 5 nimekirjaga¹⁰.

Esialgu kavatseti Nõmmele taotleda valla õigusi. Kui aga Venemaa Ajutine Valitsus kehtestas uue aleviseaduse, otsustati Nõmme aleviks muuta ja paluda Harju maavalitsusel see nõukogu ette viia. Oma istungil 12. septembril 1917 arutas Harju maanõukogu seda palvet ning otsustas Nõmme eraldada Saue ja Harku vallast iseseisva alevina, luues siin alevivalitsuse¹¹.

Nõmme omavalitsusel puudusid kuni 1924. aastani kinnisvarad, seepärast olid eelarves tulude poolel vaid otsesed maksud. Viimastest andsid suurimat tulu isiku (kogukonna) ja nn. trahterimaks. Alevi eelarve suurenes jõudsalt: olles 1919. aastal vaid 43000 marka, kasvas see 1926. aastaks juba 15,5 miljoni margani (155 tuhat krooni)[12]. Kindlustamaks rahaliste vahendite paremat ja läbipaistvat kasutamist, otsustas alevivolikogu maakonnaga majanduslikult mitte liituda – Nõmme ei maksnud maakonnale ega ei saanud ka maakonna kassast mingeid rahalisi vahendeid. See nn. “majandusliku lahutuse otsus” fikseeriti Harju Maakonna Nõukogu poolt 3. juulil 1920¹³.

Segane oli küsimus Nõmme munitsipaalmaaga. Manfred von Glehn kinkis pärast lahkumist oma veel kreposteerimata (st. müümata ja mõisast lahutamata) maad koos neil lasuvate kohustustega, kokku 962 tiinu 2141 ruutsülda, Nõmme alevile. Ühtlasi läksid kõik seni ostetud kruntide veel välja maksmata summad alevi kasuks¹⁴. Vabariigi Valitsus seda akti ei tunnistanud, vaid riigistas maareformi käigus need ühisel alusel mõisamaadega. Läbirääkimised põllutööministeeriumiga vältasid aastaid ja said osalise lahenduse alles 1932. aastal¹⁵.

Esimene suurem perspektiivprobleem, mida alevivalitsus asus lahendama, oli Nõmme elektrifitseerimine. 2. septembril 1919 sõlmiti leping R. Kraut’iga, kes sisustas väikese jõujaama 60-hobujõulise lokomobiiliga . Juba sama aasta jõululaupäeval süttisid esimesed 60 elektripirni. Voolu said esmalt praeguse Mai, Jaama, Raudtee ja Glehni tänava piirkond. Järgmisel aasta märtsis paigutati esimesed poolsada tänavavalgustit. Töö paremaks korraldamiseks asutati peagi esimene kohalik munitsipaalettevõte, Nõmme Elektrivõrk, ning sõlmiti 15-aastane leping Ellamaa elektrijaamaga. 1925. aasta jaanuaris lülitati jaama 35 kV vooluvõrku Nõmme alajaam. 1926. aasta lõpuks oli liinide pikkus juba 18 kilomeetrit, valgustuspunktide arv oli 6000 ja tarbijaid 584. Kogu alevi voolutarve oli 120 000 kwh¹⁶.

Peatselt tuli alevivalitsusel käsile võtta administratiivpiiri täpsustamine ja seadustamine. Oli kujunenud paradoksaalne olukord kus Nõmmel oli küll omavalitsus kuid puudus piir. See asjaolu muutis raskeks valijate nimekirjade koostamise ning oma kogukonna piiritlemise. Kogukonnamaks oli aga üks alevi sissetulekutest¹⁷. Probleeme tekkis Pääsküla ühe osa, Peetri Aedlinn, ja Valdeku (Männiku) kuuluvuse määramine. 1917. aastal olid need osad Nõmmest jäänud täpselt määramata ning segaste aegade tõttu piir jäänud kinnitamata. Selle tagajärjel pidas alevivalitsus Peetri Aedlinna ja Valdekut Nõmme osaks, kuid Harku, Kurna ning Saku vallavalitsus keeldusid seda tunnistamast. Alevivalitsuse korraldatud küsitlus sealsete elanike hulgas andis seevastu aga ühinemist pooldava vastuse¹⁸. Küsimuse lahendas lõplikult siseministri määrus 26. aprillist 1923, mis fikseeris täpselt Nõmme piirid ja eraldi klausliga luges vaidlusalused piirkonnad Nõmme osaks¹⁹. Looduses märkis need piirid maha maamõõtja F. Falkenberg.

Samas sai üha selgemaks tõsiasi, et alevi nappide vahenditega pole võimalik Nõmmet majandada. Kuigi 25. novembril 1925 saavutati Nõmme arvamine kuurortide (avalike suvituskohtade) nimekirja, mis võimaldas kehtestada vastava lisamaksu – 100 marka 10-18 aastaselt lapselt ja 200 marka täiskasvanult suvitajalt ning andis vabamad käed oma elu korraldamiseks, ei lahendanud see põhiprobleemi²⁰.

Linna periood (1926-1940)

Väljapääsuna teatas Vabariigi Valitsus 1925.a. siseministeeriumi kaudu otsusest muuta rida aleveid eesotsas Nõmmega linnadeks. Nõmme alevivolikogu arutas seda küsimust esmakordselt 13. novembril 1925 ning üksmeelne otsus oli ettepanek vastu võtta. Et teada saada ka elanike arvamust, kutsuti 24. juunil 1926 eraldi koosolekutele kokku alevi majaomanikud ja üürnikud. Neile kodanikele aga, kes koosolekule tulla ei saanud või ei tahtnud, korraldati hääletus alevivalitsuse ruumes.

Hääletamine alevivalitsuse ruumes andis tulemuse: poolt – 333, vastu – 252²¹. Alevivalitsus jätkas samaaegselt eeltöid Nõmme staatuse muutmiseks. Arhitekt Robert Natuselt ja maamõõtja Karl Puhvelilt telliti Nõmme generaalplaan, mille volikogu ka heaks kiitis. 27. augustil 1926 oli volikogu taas koos. Tõdeti, et hääletamisel on nõmmelased passiivsed, sest hääleõiguslikke kodanikke oli siin tol ajal üle 5,5 tuhande. Tehti ainuõige järeldus: enamik Nõmme elanikke suhtub asjasse ükskõikselt ja küsimuse peab lahendama volikogu siinse rahva seadusliku esindajana. Samas mööndi, et Nõmme aedlinna elu ei saa korraldada aleviseaduse alusel ja maksma tuleb panna linnaseadus. Kinnisel hääletamisel oli poolt 9 ja vastu 3 inimest, üks sedel oli tühi²².

Tulemus saadeti otsusena ka siseministeeriumi. 12. novembril 1926, kell 15.45 Eesti aja järgi saabus siseministri allkirjaga telegramm valitsuse otsusega Nõmmele linnaõiguste andmise kohta²³.

Üheks esimeseks suuremaks tööks, millega Nõmmel pidi hakkama tegelema, oli linna käsutusse antud maa-alade jaotamine ning selleks planeerimiskava valmistamine. Vastavalt seadusele läksid 1. maist 1928 linna piirides asuvad riigistatud maad linnaomavalitsuse valdamisele²⁴. Nendest maadest tuli eraldada osa omavalitsuse asutustele ja nö. üldtarvitamiseks ning osa riiklikele asutustele. Ülejäänud kuulus müümiseks ehituskruntidena. Nõmmel alustati selle tööga 24. aprillil 1928 kui määrati kindlaks ehituskruntide suurus ning hind. Kruntide suuruse alampiiriks otsustati 1100 ning ülempiiriks 5400 ruutmeetri, hinna alammääraks 2,5 ning ülemmääraks 40 senti/m². Kasvava metsa eest määrati tasu eraldi. Hindamisel tuli lähtuda looduslikust seisundist ning… kaugusest lähemast raudteejaamast. Kui krunt asus jaamast 1 km kaugusel loeti teda 3 korda ning 1,8 km kaugusel juba 9 korda odavamaks. Klassifitseeriti ka raudteejaamad – Nõmme jaama ümbrust peeti kõige kallimaks (100%), Pääsküla kanti aga kõige odavamas (50%). Ülejäänud jaamad jäid sinna vahele (60-80%). Baashinnaks võeti 1,8 kilomeetri kaugusel Nõmme jaamast asuva krundi hind – 25 senti ruutsüld. Need otsused kinnitas ka Vabariigi Valitsus²⁵.

Järgmise etapina määrati riigiasutustele minevad maad. Nõmme eraldati maad kaitse-, haridus-sotsiaal- ning teedeministeeriumile. Esimene neist sai Nõmme asuvate sõjaväeosade ning õppeplatside (pioneer- ja vahipataljon), teine rinnalastekodu ning kolmas raudtee alla jääva maa²⁶.

Edasine planeerimine toimus etapiviisiliselt tänavate või piirkondade kaupa. Kõikide osade planeering kinnitati valitsuse poolt kusjuures iga kord määrati kruntide hinnad ning korrati üle nende suuruse alam ning ülempiirid. Eraldi määrati linnasutustele, tänavate ning haljasalade alla minevad maad. Tööd lõpetati põhiosas 1933. aastaks kuid ka hilisemal ajal tuli küsimuse juurde tagasi tulla. Nimelt selgus, et paar krunti, mis on eraldatud Jälgimäe mõisast enne Nõmme omavalitsuse moodustamist, on suuruselt alla 1100 m². Probleemi peeti niivõrd tähtsaks, et see lahendati valitsuse eraldi otsusega. Kaks õnnetut krunti seadustati riigivanem K. Pätsi kinnitusega![27] 1938. aastal suurendati, vastavalt suurendatud nõudlusele, osade kruntide hinda 200% võrra. Ka seekord kinnitas otsuse K. Päts, seekord juba riigihoidjana²⁸.

Nõmme elu juhtimine ja planeerimine normeeriti sundmäärustega. 1938. aastaks oli välja antud 40 sundmäärust²⁹, millest otseselt planeerimisele olid suunatud kaks: Ehitussundmäärus ja Metsakaitse sundmäärus. Selleks, et alustada oma maja ehitamist tuli kõigepealt hankida ehitusluba. Loa saamiseks pidi soovija esitama linnavalitsusele avalduse, millele tuli lisada krundi plaan ja ehitusprojekt. Ehitusluba saadi projekti kinnitamisel linnavalitsuses. Seal vaatas projekti läbi ka linnaarhitekt, isik, kes pidi hea seisma Nõmme kui metsalinna omapära säilimise eest.

Ehitusluba käes, sai tulevane majaomanik ehituslehe, mille ta pidi registreerima linna ehitusosakonnas pärast iga ehitusjärgu lõppu. Need olid sundmääruse järgi: 1. alusmüüri lõpetamine; 2. toorehituse lõpetamine; 3. tööde lõpetamine. Kui töö oli tehtud vastavalt projektile, anti luba järgmise etapi alustamiseks. Kui mitte, tuli linnavalitsuselt taotleda projekti muutust või lammutada tehtud töö eelmise allkirjani.

Ehitusnõuded sõltusid ka tulevase maja asukohast. Nõmme oli jaotatud seitsmesse ehitusrajooni. Rajooniti olid reglementeeritud ka põhinõuded: krundi maksimaalne täituvus ja minimaalne suurus, korruste maksimaalne arv jms. Nii oli krundi täituvuse protsent lubatud piires 5–20, Nõmme keskuses 30. Kruntide tükeldamine iseseisvateks osadeks oli keelatud kui nende osade suurus jäi alla 1400-2000 m². Korruste arv puumajadel piirati kahe, kivimajadel kahe kuni neljaga. Viimasest reeglist olid linnavalitsuse loal võimalikud erandid³⁰. Ehitustöid võis teha ainult töödejuhataja (s.t isiku, kel oli kutsetegevuse seaduse alusel tööde iseseisva juhtimise õigus) juhtimisel ja vastutusel. Metsakaitse sundmäärus lubas kasvavate mändide mahavõtmise linna piires vaid erandjuhtudel ja seda vaid linnavalitsuse kirjalikul loal³¹. Kogu iseseisvuse ajal tegeleti linna keskuse küsimusega. Ajalooliselt kujunes Nõmme keskus jaama ja turuplatsi piirkonda, mille ümbrusse rajati ka kõik tähtsamad asutused. Seal olid apteek, turg, pritsimaja, jaam ja omavalitsuse asutused. R. Natus ja K. Puhvel kavandasid oma Nõmme generaalplaanis aga keskuse rohkem linna geograafilisse tsentrumisse Hiiule. Hiiu jaamast pidi saama Nõmme peajaam, Hiiu tänavast tema peatänav ning Hiiu tänava ja Vabaduse pst. ristumiskohta pidi tulema linna raekoda³². Veel tänapäeval meenutavad seda plaani tänavate kontsentriline paigutus ümber mõttelise raekoja.

Mõte oli hea, kuid raha elluviimiseks vähe. Kui vennad Kahrod ehitasid aastatel 1933-1937 Turuplatsi äärde oma „pilvelõhkujad” oli keskuse küsimus sisuliselt lahendatud. Kus see oli, sinna see ka jäi – raha pani kõik paika. Poleemika ajakirjanduses vältas siiski veel 1940. aastani. Korraldati ka rahvaküsitlus, kus napi, kuid kindla edu Hiiu ees sai Nõmme³³ .

Nõmme arendamisel jälgis kohalik omavalitsus kindlat vahekorda Tallinnaga põhimõttel, et Tallinn annab nõmmelastele töö, Nõmme tallinlastele puhkuse. Seda arvestades arendati kohalikku infrastruktuuri, asetades pearõhu teenindusele, väiketööstusele ja puhkemajandusele. Tööstus rahuldas põhiliselt oma vajadusi. Erandid olid OÜ Silikat ning hiljem ka Kvarts, mis tootsid ainsana Eestis silikaattelliseid. Tuntud olid ka Nõmme tuberkuloosiravilad, ravisaunad, restoranid ja muidugi puhas õhk ning tervistav kliima. Nii kujunes üpris eriline sotsiaalne struktuur. Tervelt 1/3 peretoitjatest olid ettevõtjad ja 2/3 palgatöötajad. Viimastest said omakorda 2/3 tööd Tallinnas ja 1/3 Nõmmel. Nii kujunes suhetes Tallinnaga välja omapärane sümbioos, mis oli mõlemale linnale kasulik.

Majandusliku olukorra paranedes 1930. aastatel muutus ka suhtumine Nõmme kui iseseisva linna eksisteerimise võimalikkusse. Kui varasematel aastatel tõstatati volikogus mitmel korral küsimus Tallinnaga ühinemisest, siis hiljem jäid need nõudmised üha selgemini vähemusse. Intervjuus pärast ametisse astumist 1934. aastal ütles linnapea L. Ojaveski, kes tol ajal pooldas ühinemisplaane, et enne tuleb majandus korda seada ja alles siis end pakkuma minna³⁴.

Majanduslik olukord paranes tõepoolest ja ühes sellega vaibusid ka Nõmme-poolsed ühinemissoovid. Samal ajal aga tahtis seda Tallinn. Hilisemates arvamusavaldustes ei välistanud Nõmme linnapea küll ühinemise võimalikkust, kuid rääkis sellest kui kaugest tulevikust, millel antud hetkel puudus objektiivne vajadus. Lausa prohvetlikult avaldas ta seejuures kartust, et sel juhul tõmmatakse kogu raha siit ära ja Nõmme jäetakse vaeslapse ossa³⁵.

Nõmmel tekkisid uued administratiivsed taotlused, üha rohkem võimendus mõte muuta ta maakonnalinnaks, Harjumaa keskuseks. Avalikult hakati seda välja ütlema 1937. aastal³⁶. Järjest enam korraldati siin Harjumaa üritusi: tuletõrjemanöövreid, spordivõistlusi, laulupäevi. 1939. aastal kuulutas Nõmme Leht end ühtlasi Lääne-Harjumaa ajaleheks. Pole ka imestada: 1930. aastate lõpus oli Nõmme elanike arvult viies Eesti linn ja rühkis jõudsalt neljandale kohale. Vastavalt 1938. aasta linnaseadusele oli Nõmme II astme linn koos Pärnu, Narva, Rakvere, Viljandi ja Valgaga. Selles staatuses edestas ta mitut maakonnalinna – Paide, Haapsalu ja Kuressaare olid III astme linnad³⁷.

Nõmme oli väljakujunenud linn infrastruktuuri ning hästi toimiva omavalitsusega. Siin ei puudunud midagi, mis ühel linnal olema pidi: teater, raadiojaam, ajaleht, muuseum, kaubandus-teenindus. Puudus vaid üks – suurtööstus ja sellega kaasnev proletariaat. Nõmme elanike sotsiaalne kooslus ei pakkunud uuele võimule mingit tuge. See asjaolu saigi meie kodulinnale saatuslikuks pärast 1940. aasta juunipööret.

Ei ole siis ka imestada, et Nõmme omavalitsuse likvideerimine võeti ette ühe esimese aktsioonina juba mõni nädal pärast seadusliku riigikorra kukutamist. Valitsuse vastav määrus ilmus 27. juulil 1940³⁸, kaks päeva hiljem vormistati Nõmme likvideerimine ka üleandmisaktiga. Sealjuures üritati vähemalt näiliselt säilitada poliitilist korrektsust, tuues valitsuse vastava määruse aluseks tol ajal kehtinud linnaseadust. Paraku sätestab sama seadus, et ühe asumi staatuse (linnaks saamise või linnaõiguste kaotamise) otsustab mitte valitsus, vaid vabariigi president ja igasugused muudatused tehakse kooskõlas kohaliku volikoguga. Presidendilt muidugi arvamust ei küsitud ja selleks ajaks polnud enam niisugust võimalustki – Konstantin Päts oli juba ametist kõrvaldatud. Nõmme linnavolikogu pärast juunipööret kokku ei kutsutudki. Ning veel üks nüanss. Seesama 1938. aasta linnaseadus, millele arvasid end tuginevat uued võimumehed, määras Nõmme teise astme linnaks. Sellest nimistust unustati ta üldse kustutamata.

¹⁰ Valimiste protokolli mustand on säilinud J. Vaga eraarhiivis. Elanike komitee istungite protokollid EAA f. 4697, n. 1, s. 3.

¹¹ Harju maanõukogu istungi protokoll 12.9.1917. TLA f. 884, n. 1, s.1. lk. 7.

¹² Nõmme juht, lk.18,19.

¹³ Harju Maakonna Nõukogu istungi protokoll 3.7.1920. TLA f. 884, n. 2, s. 16, lk. 4.

¹⁴ Lepingu kava ERA f. 40, s. 1, s. 5956, lk. 34. 1 tiin (tessatin) = 2400 ruutsülda = 10 925 m²

¹⁵ Nõmme Elu 28.05.1932.

¹⁶ Chr. Oja. Elektrivalgustuse arenemiskäik Nõmmel. Nõmme Teataja 31.12.1926, 08.01.1927; Nõmme Revüü nr. 1, 1933, lk. 14.

¹⁷ TLA f. 184, n. 1, s. 45, lk. 32, 75-76. Osa Nõmme elanikest maksis maksu mõnele naabervallale kasutades sealjuures alevi hüvesid (kool jms.). Põhjenduseks toodi sealjuures teadmatus oma täpse kuuluvuse kohta.

¹⁸ ERA f. 40,n. 1, s. 5956, lk. 11,12. Küsitlused korraldati 29.01.21 (Valdeku) ja 22.01.22 (Peetri Aedlinn).

¹⁹ Siseministri määrus 26.04.1923 Nõmme alevi piiride kindlaksmääramise kohta. Riigi Teataja 1923 nr. 62, lk. 530, 531.

²⁰ Riigi Teataja 1926 nr.7,lk 62. Vastavalt Nõmme ettepanekule tegi taotluse Vabariigi Valitsusele Tervishoiu Peavalitsus (ERA f. 31, n. 3, s. 5118, lk. 1). Koos Nõmmega said samad õigused Narva-Jõesuu, Võsu ja Toila.

²¹ ERA f. 40, n. 1, s. 5956, lk. 5-12.

²² Nõmme alevivolikogu istungi protokoll 27.8.1926. TLA f.184, n. 1, s. 4, lk. 1-59. Nõmme Sõna 12.11.1936.

²³ Riigi Teataja 1926 nr. 82, lk. 926. Nõmme muudeti linnaks Tsaari Venemaa Seisuste seaduse § 689 järgi ning seal kehtestati sama riigi 1892. a. Linnaseadus. Seaduse järgi sai alevit muuta linnaks kas 2/3 majaomanike soovil või valitsuse korraldusel. Nõmme puhul kasutati seega teist võimalust. Uues staatuses läks Nõmme Harju maavalitsuse alluvusest otse siseministeeriumi alluvusse. (ERA f. 40, n. 1, s. 5956 lk. 16, 19).

²⁴ Linnade ja alevite maaga varustamise seadus .Riigi Teataja 1927, nr. 113.

²⁵ ERA f. 40, n. 1, s. 5957 lk. 228-240. Alusmaterjalina kasutati maamõõtja Karl Puhveli valmistatud Nõmme linna plaane.

²⁶ ERA f. 31, n. 3, s. 4061 lk. 1,2. Rahuldamata jäeti raudteevalitsuse taotlus eraldada neile ka liivakarjäär Kivimäe ja Pääsküla vahel. Seda paika kasutasid nõmmelased hiljem ujumiskohana.

²⁷ ERA f. 40, n. 1, s. 5957 lk. 339, 340. Krundid olid suurusega 108,9 ja 300 m².

²⁸ samas lk. 356.

²⁹ A. Kahn. Nõmme linna sundmääruste kogu. Nõmme 1938.

³⁰ J. Linnakivi. Ehitusalal seaduste ja määruste kogu ühes Tallinna ja Nõmme määrustega. Tallinn 1937. .lk. 223, 224.

³¹ A. Kahn. lk. 97.

³² Nõmme linna plaan. K. Puhvel (1926). On säilinud Nõmme raekoja üks projektidest, mille kavandas Joann Kudevita Tallinna Tehnikumi lõputööna 1933.a. Raekoja maksumuseks planeeriti tolle aja kohta suur summa – 450 000 krooni.

³³ Nõmme Leht 06.04.1940. Nõmme sai 601 ja Hiiu 487 häält.

³⁴ Nõmme Revüü 1934, nr 2, lk 2.

³⁵ Nõmme Leht 25.11.1939.

³⁶ Nõmme Sõna 05.05.1937. Sama aasta oktoobris korraldati ajakirjanikele suurem propagandaringsõit mööda Nõmmet (Uus Eesti & Uudisleht 23.10.1937).

³⁷ Riigi Teataja 1938, nr 43, lk 1467–1521.

³⁸ Riigi Teataja 1940 nr. 86, lk. 1171.